Galaatlastele (Gl)

PAULUSE KIRI GALAATLASTELE

Galaatia (piirkond praeguse Türgi keskosas) oli 1. sajandil olulise tähtsusega majanduslik ja sõjaväeline keskus. Kirja autor apostel Paulus oli sinna rajanud mitmeid kogudusi, kus enamik liikmeid olid mittejuudi päritolu paganakristlased. Oli tekkinud ajalooliselt täiesti uus olukord: kui seni oli kokkupuude Jumalaga võimalik vaid juutidele, Jumala valitud rahvale, ja juudi rahva kaudu teistele, siis nüüd olid kõik rahvad saanud Jeesuse kaudu ligipääsu Jumala juurde. Juutidel võttis sellega harjumine aega. Neil oli raske mõista, mis alusel nüüd ka mittejuudid (paganad) saavad osa Jumala õnnistustest, mis enne kuulusid vaid Jumalaga lepingu teinud ja hoolsalt käske pidanud juutidele.

Nii õpetasid Galaatia kogudustesse tulnud juudid, et vastupidiselt apostel Pauluse õpetusele tuleb Jumala soosingust osasaamiseks ka mittejuutidel Seadust järgida. Kui aga kirik õpetaks, et Jumala õnnistus ja igavene elu saab osaks vaid sellele, kes järgib reegleid ja teeb häid tegusid, on asi halvasti. Ütleb ju evangeeliumisõnum, et piisab sellest, kui inimene usub Jumalasse ja võtab vastu tema armu. Kumb siis maksab, kas inimese enese pingutus või Jumala arm?

Paulus ei viivita sekkumisega, sest ohtu on sattunud kristlik vabadus, mille Jeesus on toonud. Ainuke tee Jumala juurde on meie usk.

Galaatia kogudustele 48. aastal kirjutatud kiri on võitlev ning kaitseb terava keelekasutuse ja jõuliste argumentidega uskumise aluseid. Kuid see kiri on ka armastav, väljendades pastori hoolt ja muret talle lähedaste inimeste eest.