Jaakobuse (Jk)

JAAKOBUSE KIRI

Jaakobust peetakse Jeesuse lihaseks vennaks, kes Jeesuse eluajal ei suutnud uskuda seda, mida Jeesus enese ja oma missiooni kohta väitis, vaatamata paljudele imedele, mida ta nägi. Aga kui ta oli Jeesusega pärast ülestõusmist kohtunud ja näinud Püha Vaimu väljavalamist nelipühapäeval, sai temast Jeesuse järgija ning üks Jeruusalemma koguduse juhte. Kirjas nimetab ta end „Jeesuse Kristuse sulaseks”.

Kirjas, mis on adresseeritud hajutatud (juudi)kristlastele, annab Jaakobus väga praktilisi juhiseid igapäevaseks eluks Jeesuse õpetuse kohaselt. Ta teeb Jeesuse õpetusest armastava ja praktilise kokkuvõtte, rõhutades eriliselt palvetamise tähtsust igal elujuhtumil: palveta siis, kui sa ei tea, mida teha; kui oled otsustanud, mida teed; kui oled Jumala vastu eksinud; palveta oma kaaslaste olukorra eest.

Usk, kiusatus, rikkus ja vaesus, katsumused, usaldus, tarkus – need on vaid mõned teemad, mida Jaakobus üles võtab, tehes seda talle omase lühidusega, sirgelt ja konkreetselt, julgustades ometi igaüht, kes on hakanud kahtlema.

Kiri on kirjutatud 1. sajandi 40. aastate lõpus, mil inimesed kogesid tõsiseid majandusraskusi ja näljahäda ning hoogu said ühiskondlikud pinged. Kõige selle keskel ütleb Jaakobus, et Jeesuse järgimine ei ole lihtne, kuid abi Jumalalt on ka väga praktilistes asjades uskujale kättesaadav.