Johannese (Jh)

JOHANNESE EVANGEELIUM

Johannese evangeelium erineb ülejäänud kolmest oma erilise sisevaate ja eesmärgi poolest. Seda võiks nimetada „evangeeliumiks mõtlevale inimesele”, sest Jeesuse elu sündmusi ning tema kõnesid hoolikalt valides ja järjestades oli Johannese eesmärgiks, et lugejad võiksid Jeesusesse uskudes leida tõelise elu.

Oma materjali paigutab Johannes Jeesuse poolt tehtud seitsme tunnustähe (2:1-12; 4:46-54; 5:1-17; 6:1-14; 6:15-21; 9:1-41; 11:17-45) ümber, mis tõendavad, et Jeesus on Jumala Poeg, kes tahab inimesele anda hoopis teise kvaliteediga elu. Ta aitab lugejal aru saada Jeesuse olemusest ja erakordsest missioonist, koondades metafoore, kus Jeesus alustab kõnet sõnadega „Mina olen …” (6:35; 8:12, 10:7; 10:14 jne) ja mida lugejal on lihtne oma eluga seostada. Omal moel küsib Johannese esitlus igalt lugejalt, millise vastuse ta Jeesusele annab, näidates ka seda, kuidas vastasid Jeesusele tol ajal tema ümber olevad inimesed.
Lisaks evangeeliumile on Johannes kirjutanud kolm kirja kogudustele.

Johannes ja tema vend olid pärit Kapernaumast jõuka kaluri perekonnast, tema emast sai üks Jeesuse toetajaid. Oma loomult oli Johannes jõuline ning äkiline – Jeesus andis vendadepaarile hüüdnimeks „Kõuepojad”. Jeesusega koosolemine ja tema siseringi kuulumine teeb Johannesest erilise tunnistaja; samas muutis lähedane kontakt Jeesusega tema olemust sedavõrd, et „Kõuepoeg” sai ajalooliselt tuntuks kui „armastuse apostel”. Peale Jeesuse taevaminemist sai Johannesest noore kristliku liikumise juht. Oma elu lõpus pagendati Johannes Patmose saarele; ta suri 98. a pKr.