PAULUSE 1. KIRI TESSALOONIKLASTELE
Kes: Paulus koos reisikaaslaste Silvanuse ja Timoteosega.
Millal: Kirjutatud aastal 50 või 51 pKr sel ajal, kui Paulus on Korintoses (arvatavasti kõige varajasem dokument Uues Testamendis).
Kellele: vastpöördunud kristlastele Tessaloonikas, kellest enamus on paganad (1:9-10) – Tessaloonika oli Pauluse ajal Makedoonia pealinn. Timoteos oli saadetud Tessaloonikasse, et näha, kuidas vastpöördunutel läheb (vt 3:5-7)
Teemad: Kiri on kirjutatud tänuks, julgustuseks, manitsuseks ja infoks kõige vastpöördunud pagankristlastele. Peamiselt käsitleb kiri Pauluse hoolivat muret oma sõprade suhtes Tessaloonikas; kannatust kui osa kristlikust elust; pühadust seksuaalsuse teemal; selle olulisust, et igaüks teeks oma tööd ega elaks teiste heldekäelisusest; kristlastest surnute ülestõusmist; valmisolekut Kristuse tagasitulemiseks.
Eripärad: Seda kirja lugedes pea meeles, et tegu on suure tõenäosusega kõige varajasema kristliku dokumendiga. Osa lugemise rõõmust on näha, kuidas Paulus tegeleb vastpöördunud kristlastega. Pane tähele, kui tihti Paulus neile meenutab asju, mida nad juba teavad (1:5; 2:1, 5, 9-11; 4:2, 9; 5:1) . Arvestades, et Timoteose teated nende usust olid pea läbinisti positiivsed ning et kahes kohas ütleb Paulus, et kirja kirjutamiseks polegi vajadust (4:9, 5:1), tekib küsimus: Miks üldse kirjutada? Vastuse leiame salmides 3:9-10, kus Paulus tänab Jumalat, et nad on üldiselt täitsa tublid, kuid neil leidub ka puudujääke. Kuna ta ei saanud tol hetkel sinna naasta, saadab ta kirja, et „parandada veel seda, mis on puudulik nende usus“.
Kolmes asjas (2:1-12; 4:1-8; 4:13-5:11) on eriti oluline mõista kreekarooma kultuuri üldiselt ja eriti Tessaloonika ühiskonnakorraldust. Esiteks – süüdistuste, mille eest Paulus ennast kaitseb salmides 2:1-6, juured pärinevad paganliku filosoofia kirjutistest, need on süüdistused religioossete ja filosoofiliste valeõpetajate vastu. Peaaegu kindlasti moodustasid osa tessalooniklaste kannatustest süüdistused Pauluse vastu (ta ju siiski lahkus linnast keset ööd samal ajal, kui poliitilised süüdistused rippusid ta pea kohal!). Teiseks – kreeklased ja roomlased ei näinud midagi amoraalset abieluvälises seksuaalelus, mida nii juudid kui ka kristlased nägid seitsmenda käsu rikkumisena. See, mida meie nimetaksime seksuaalseks lodevuseks, oli nende poolt omaks võetud eluviis. Kolmandaks – leidub palju arheoloogilisi tõendeid, et paganatest tessakooniklased olid äärmiselt huvitatud elust pärast surma.
Huvitav võib olla ka lugeda 1Ts koos Filipi kirjaga, kuna mõlemad kirjad on saadetud Makedoonia (ja seega Kreeka) linnadele, kuid nende kodanikud on antiikajast saadik tuntud oma lojaalsuse poolest keisrile. Mõlemal pool on Paulus ja kogudused taga kiusatud nende lojaalsuse pärast ühele teisele “Kuningale”, kes ei ole Caesar.
Kuid leidub ka erinevusi. Ka 1Ts sisaldab sõpruskirja tunnuseid, kuid see sõprus ei olnud niivõrd lepinguline sõprus nagu Pauluse sõprus Filipi kogudusega. Pane tähele, et Filipis võttis Paulus nende rahalise abi vastu, aga Tessaloonikas, kuigi ta elas Jaasoni juures, otsustas ta oma kätega tööd teha. See märgib muutust misjonistrateegias, mis teenib Pauluse teoloogilisi huvisid nii Tessaloonikas kui ka Korintoses. Nimelt 2Ts toob ta iseennast näiteks, et kinnitada 1Ts 4:9-12 antud juhist.
Ülevaade: Aseta ennast Pauluse kohale. Oled hiljuti käinud Makedoonia ühes suurimas linnas, kus sind saatis suur edu Kristuse hea sõnumi edastamisel. Aga su edu tekitas ka hiiglasliku vastuseisu. Sinu võõrustaja vahistati ja teda süüdistati riigi reetmises samal ajal, kui sõbrad viisid sinu öösel linnast välja, et sind võimude kätte ei antaks. Seega su sealviibimine jäi kavatsetust palju lühemaks ning need värsked usklikud on täiesti omapead; ilma, et nad oleksid saanud pikema aja vältel kristliku elu juhiseid õppida. Seega, mida sina sellises olukorras teeksid? Üritaksid Pauluse kombel ohust hoolimata sinna naasta (1Ts 2:17-18)? Aga mis siis, kui sa ei saa naasta, sest „saatan takistas su teed“? Ja kogu selle aja jooksul ei tea sa midagi sellest, mis juhtus Tessaloonikas pärast sinu lahkumist (need olid ju postiteenuste-eelsed ajad, telefoniühendusest või e-postist rääkimata!). On väga tõenäoline, et sa teeksid nii, nagu Paulus tegi: saadad oma noorema kolleegi, kes saaks sinna naasta ilma kartmata, et teda ära tuntakse (ja ta seetõttu kannataks).
Nüüd on Timoteos Pauluse ja Silvanuse juurde Korintosesse tagasi tulnud. Tervelt pool sellest kirjast (ptk 1-3) räägib (valdavalt kronoloogiliselt) Pauluse suhtest nende uute kristlastega minevikus, olevikus ja tulevikus. Kirja selles osas ilmnevad Pauluse kohta väga selgelt kaks asja:
- tema suur isiklik ärevus tessalooniklaste olukorra pärast ja –
- tema sama suur kergendus selle pärast, et asjad lähevad seal põhimõtteliselt väga hästi (sa võid peaaegu et kuuldagi tema kergenduseohet salmides 3:6-8).
Ka tessalooniklaste kohta ilmneb neis peatükkides kaks asja: (1) nad lähevad jätkuvad läbi kannatustest ja tagakiusust, aga (2) nad peavad üldiselt vastu, hoides kinni oma usust Kristusesse (kuigi mõningates kohtades on vajakajäämisi).
Ülejäänud kiri tõstatab teemasid, millest Timoteos on Paulusele rääkinud. Enamik neist on meeldetuletused (vt 4:1-2, 9; 5:1) õpetustest, mida Paulus ja tema kaaslased olid tessalooniklastele jaganud nende sealviibimise ajal: ilmalikust amoraalsusest; vastastikusest armastusest, mille juurde käib iseenda ülalpidamiseks töötamine; ja Kristuse naasmisest. Lisatud on ka üks täiesti uus teema – nimelt mis juhtub usklikega, kes on surnud enne Kristuse naasmist (4:13-18).